Ujumisoskust defineeritakse erinevalt. Ujumisoskuseks peetakse tihti seda, kui suudetakse veepinnal püsida ilma jalgu põhja panemata või näiteks seda, kui suudetakse vees ilma abivahendeid kasutamata läbida 50 meetrit. Tegelikult on ujumisoskusel ka täpne definitsioon.
Tallinna Ülikooli ja Eesti Ujumisliidu koostöös küsitleti 2016. aastal 2331 viienda klassi õpilast 131-st koolist, kellest 93,5% vastasid küsimusele “kas sa oskad ujuda?” jaatavalt, tegelikkuses puudub uuringu järgi ujumisoskus ca 50% lastest.
Selleks, et ühtselt defineerida ujumisoskust töötas Eesti Ujumisliit 2016. aastal koostöös ujumise õpetajate, Päästeameti ja Eesti vetelpääste seltsiga välja definitsiooni, millega saab ujumisoskust mõõta.
Kui soovid päriselt teada, kas sinu laps oskab ujuda, saad temaga läbi teha 200 m kompleksharjutuse, mille järgi defineeritakse Eestis ujumisoskust. Harjutust saab läbi viia 25 või 50 meetrises basseinis ja selleks on vaja ühte kerget eset, mis vajuks basseini põhja.
Ujumisoskus ehk 200 m kompleksharjutus on järgnev:
- Hüppa sügavasse vette;
- uju 100 meetrit rinnuli asendis;
- sukeldu ja too käega põhjast ese;
- püsi paigal puhates ja asendeid vahetades 3 minutit;
- uju 100 meetrit selili asendis;
- välju veest.
Nii rinnuli kui ka selili asendis ujudes ei ole selle harjutuse puhul oluline ujuda vaid ühte ujumisstiili. 100 meetrit rinnuli asendis võib ujuda just nii, kuidas lapsele meeldib. Näiteks ujuda kas krooli, koera, konna või liikuda edasi ainult jalgade tööga ning vajadusel võib ka ujumisviise vahetada. Sama kehtib ka selili asendis ujumisega. Laps võib ujuda selili koos käte tööga, paaristõmmetega või ainult jalgade tööga ning ka siin on ujumisviiside vahetamine lubatud.
Kui 200 m kompleksharjutus on läbitud, saab öelda, et laps oskab tõesti ujuda.
Video 200 m kompleksharjutusest leiab SIIT.
